2009. aastal valis Boliivia tagasi oma põlisrahva presidendi Evo Moralese. Alandliku taustaga endine kokakasvataja Morales esindas väga pika ja värvika poliitilise ajaloo tulemust. Boliivia on näinud impeeriumide tõusu ja langust, revolutsioone, kibedaid territoriaalseid sõdu, sõjalisi riigipöördeid ja võitlusi rahvusvaheliste korporatsioonidega. Ja millegipärast on kogu kaosest riik, millel on õnnestunud demokraatlikult valida juht oma elanikkonna vaeseimast ja kõige väiksemate võimalustega osast. Kuidas see juhtus?
Ametid ja iseseisvus
Esimene registreeritud okupatsioon Boliivia oli Tiwanaku kultuuri poolt – elanikkond, mis kasvas aastatel 600–800 pKr väikesest põllumajanduskülast linnamõõtmeteni. Asjad arenesid kenasti kuni aastani 960 pKr, kui toimus suur kliimamuutus ja tõrjus kõik piirkonnast aastaks 1000 pKr; ei ole hea algus inimkonnale.
Järgmiseks tulid inkad, kes laienesid kiiresti aastatel 1430–1530 pKr, tuues kaasa keerukaid teesüsteeme, niisutust, põllumajanduslikku terrassi ja ketšua keelt. Inkade laienemine oli nii kiire, et impeerium oli sisemiselt nõrk ja hispaanlastel ei olnud 1532. aastal eKr saabudes selle ümberlükkamisega palju probleeme.
Hispaanlased asusid Boliivia mägismaal elama kaheks aastakümneks, kuid neil oli konkistadooride vahelise verise sisevõitluse ja allasurutud inkade mässude tõttu üsna vilets aeg. Aastal 1548 pani Gonzalo Pizzaro mõrva Hispaania krooni maksma oma võimu, asutades La Pazi linna. Hoolimata tugevast võimust elanikkonna üle, jätkus põliselanike vastupanu kogu Hispaania valitsemise ajal, ainuüksi 18. sajandil toimus Peruus ja Boliivias üle 100 mässu.
Boliivia iseseisvus kasvas rahutustest puhtalt hispaania päritolu boliivlaste ja poolsaarte, Euroopast kolooniat valitsema sõitnud hispaanlaste vahel. Pärast Prantsuse revolutsiooni ajendas rühm radikaalseid kriollosid ühinema põlise Boliivia kindraliga, et seista vastu Hispaania põhiseaduse uuendamisele 1812. aastal. Kindral sai lõpuks konfliktis lüüa Simón Bolivari ja Antonio José de Sucre mässuliste armee poolt. 6. augustil 1825 kuulutati Boliivia iseseisvaks, asutajaks peeti Bolivari.
Elu ilma hispaanlasteta
Asjad said hästi alguse 19. sajandil Andres de Santa Cruziga, kuid poliitilised probleemid tekkisid Peruu ja Boliivia vahelisest konföderatsioonist ning peagi domineerisid järgmised 60 aastat riigipöörded ja lühiajalised valitsused. Teised riigid kasutasid ära; pärast iseseisvumist on Boliivia kaotanud sõdades naabritele üle poole oma maast.
1935. aastal sai Boliivia Chaco sõjas Paraguay käest lüüa. See purustav löök diskrediteeris valitsevaid klasse ja armeeteenistus tekitas põlisrahvastes poliitilisi kirgi. Revolutsiooniline natsionalistlik liikumine (MNR) tõusis 1941. aastal Chaco sõjast esile keskklassi poliitilise koalitsioonina, mis vältis marksismi. See võitis 1951. aasta valimised, kuid opositsioon pidas tulemusi petturlikuks ja tema õigust presidendi ametikohale eitati. MNR ei olnud partei, kes ei võtnud tagasilükkamist kergelt, juhtis 9. aprillil 1952 edukat mässu ja käivitas rahvusrevolutsiooni. Riigireformidega püüti kaasata aimara ja ketšua talupojad rahvuslikku ellu, et enamus Boliivia elanikkonnast, ainulaadne poliitiline positsioon.
Diktatuurid demokraatiale
Revolutsioon loeti lõppenuks, kui sõjaväehunta kukutas 1964. aastal presidendi võimult, eelnedes kahekümneaastasele tormilisele sõjaväelisele võimule, mida iseloomustasid riigipöörded, vastupöörded ja ajutised valitsused. Lõpuks viis kindral Luis Garicia Meza 1980. aastal läbi jõhkra riigipöörde ning tema hilisemad inimõiguste rikkumised, seosed uimastikaubandusega ja kohutav majanduslik väärjuhtimine põhjustasid USA Carteri ja Regani administratsiooni sidemete Boliiviaga katkestamise. Tänaseni on USA ja Boliivia omavahelised vastuolud.
Elanikkond oli väsinud sõjaväe lõputust metsikust ja alates 1985. aasta valimistest muutus Boliivia valitsemine demokraatlikuks. Kahjuks juhtis seda ajastut hüperinflatsioon, mille aastane määr on 24 000%. Sotsiaalsed rahutused, narkokaubandus ja kroonilised streigid olid normiks. Muljetavaldav oli see, et MRNi juhtimisel saavutati nelja aastaga sotsiaalne ja majanduslik stabiilsus ning sõjavägi hoiti kindlalt poliitikast eemal. Saavutust halvendas pisut tinahindade kukkumine 1985. aastal, mille tulemusena koondati 20 000 kaevurit, kuid suundumus avatud, ausa demokraatliku protsessi poole koos rahumeelsete võimuvahetustega jätkus.